Laevaehitaja ja tema loomingu sünd
Kaater Tempo ehitaja August Kruuv sündis 29. jaanuaril 1899. aastal Kirepi vallas ning õppis Õpetajate Seminari harjutuskoolis. Tema vanemad kolisid Tartusse uue sajandi teisel kümnendil. Noor August asus tööle 1919. aastal Tartu sidejaoskonna liinimehhaanikuna. Vabadussõja puhkemise järel läks August Kruuv vabatahtlikuna sõjaväkke ning teenis sidemehena. Musikaalse inimesena mängis ta ka polgu orkestris kuni 1922. aastani (vt. foto, tehtud Valgas). Vabadussõja järel naasis August Kruuv oma koju Tartus.
August Kruuvil oli lisaks muusikale veel teine kirg. See oli kirg vee ja veesõidukite järgi. Kuna tollal ei olnud Eestis väikelaevade tööstuslik valmistamine veel piisavalt organiseeritud, tuli need enamasti ise ehitada. Nii ehitas August Kruuv oma esimese sport tüüpi purjeka Tartus, Meltsiveski tn. 56 kinnistu õuel. Ärilise ettevõtmise raames ehitas August Kruuv veel mootorpaadi Udu ja lisaks paar lotja. Mõne aja pärast sai A.Kruuv’ist aga juba jõetranspordifirma omanik. Firmale kuulus nõukogude okupatsiooni eelõhtul neli lotja ja kolm mootorpaati: Udu, Tempo ja Koidula.
Mootorpaat “Tempo” ehitust alustas August koos abikaasa Almaga 1936. aastal. Laeva valmimise aeg ei olnud kaugeltki juhuslik – see pidi valmima nende teise poja Hando sündimise päevaks (13. mai 1937). Mootorpaat sai aga valmis isegi pisut varem ning ta lasti vette juba 02. mail. Tempost sai esimene diiselmootoriga alus Emajõel. Laeva sihvakas keres tuksus Junkersi diisel bokser. Tempo polnud aga niisama lõbusõidulaev vaid talle oli ette nähtud ka praktiline roll – vedada mööda Emajõge mootorita lotje.
Tempo valmistati väga hoolikalt, kasutades tollal parimaid kättesaadavaid materjale. Laevakere laudis tehti männipuust, mis toodi Väikese Emajõe äärest Pikasilla metskonnast. Laevakaarte valmistamiseks kasutatud tammepakud toodi Tartusse juba kõneks olnud Udu slepis Pedja jõe vesikonnast. Metsamaterjali käis August Kruuv ise valimas ja sobilik puit võeti maha jaanuari lõpus. Hangitud materjal lõigati laudadeks ja plankudeks Tartus toonases Univeri lauavabrikus Meltsiveski tänaval (asus tänase Tartu Ülikooli spordihoone kohal). Lauavabrik ja sellega seotud jahuveski töötasid auru jõul. Lisaks puitmaterjali hankimisele valmistas August Kruuv ise ka kõik laeva juures kasutatud vaskneedid ja seibid ning tsinkis ka poldid ja kruvid.
1939. aastaks ehitas August Kruuv veel ühe mootorpaadi nimega “Koidula”. Sellele paigaldati 12 silindriline ridapaigutusega lennuki mootor, mille ta kohandas töötama petrooliga (käivitamiseks kasutati siiski bensiini). Laev oli kiire ning arendas täislastis kiirust kuni 45 km/h. Erandkorras oli “Koidula” võtnud peale isegi kuni 120 reisijat. Selle laeva hüüdnimi Tartus oli “Valge Kurat” kuna laeva poolt tekitatud laine kippus sõudepaate kas kaldale viskama või neid ümber keerama. Seetõttu keelati A. Kruuvil selle laevaga Tartu kesklinna piirkonnas paadisadamate vahel sõitmine.
Nõukogude okupatsioon ja II maailmasõda
1940. aastal alanud nõukogude okupatsioon tõi muutuse ka August Kruuvi tegemistesse. Samal aastal natsionaliseeriti tema veetranspordifirma varad. Tempo viidi ära Venemaale ning seda kasutati luurelaevana. Venelastele tundmatu Junkersi mootor asendati Vene päritolu ЗИС-5-ga. Militaartegevusest tekkinud kuulide ja kildude auke parandasid venelased konservikarpidest lõigatud plekiga mis naelutati laevakerele rauast papinaeltega.
Sakslaste pealetungi käigus 1941. aastal sai ka Tempo nende sõjasaagiks. Sakslaste teadmised laevaremondist tundusid olevat oluliselt suuremad kui venelastel, sest nemad parandasid laevakeres olnud auke sissetapitud seenekujuliste puittükkidega, mis kinnitati vaskkruvidega ning tihendati kitiga. Erinevate paigakihtide (sakslaste paikadele olid omakorda peale pandud konservikarbist tehtud paigad) tõttu võib arvata, et laev langes sõjakeerises veel ka teist korda punaarmeelaste kätte.
Igal juhul jõudis Tempo 1942. aastal tagasi Tartusse. Saksa sillaehitajad kasutasid teda Tartu Vabadussilla taastamisel tuukrilaevana kuni silla valmimiseni. Samal ajal ehitas August Kruuv kiiruga väikese lodja (parka), millega ta vedas sadakond meetrit Vabaduse sillast ülesvoolu linnakodanikke üle jõe. Lodi liikus mööda üle jõe tõmmatud trossi, kasutades inimjõudu. Tollal oli käibel nii saksa kui vene raha ning ametlikku üleveotaksi ei olnud vedaja poolt kehtestatud. Inimesed jätsid ülevedajale raha oma südametunnistuse järgi, lastes raha veokorraldaja rinnal rippuvasse kassasse. Need, kes aitasid lodjameestel alust ühelt kaldalt teisele sikutada, said sageli sõidu tasuta. Lodjal oli korralik põrand ja käsipuud-reelingud ning see võttis korraga peale kuni 40 inimest.
Kui sakslased 1944. aastal taandusid, lasid nad enamiku veesõidukitest Tartus põhja vältimaks nende sattumist venelaste kätte. Väikeste kahuripaatidega, mida oli umbes 15 alust, sõitsid sõjaväelased Võrtsjärve suunas. Nende seas oli ka Tempo. Kuna teati, et Tempo ehitaja ja omanik elab Tartus, keerasid nad Tempoga Kärevere silla lähedal Emajõkke suubuvasse Ilmatsalu jõkke, avasid Tempo põhjakraani ning lasid sellel aeglaselt põhja vajuda. Sõdurid istusid ümber teistesse paatidesse, sõitsid üle Võrtsjärve Oiu jõkke või selle suudmeala lähistel asunud pilliroogu ning lasid kasutatud paadid lõhkeainelaengutega põhja.
Kuna Ilmatsalu jõe vesi ei olnud sügav, siis jäi põhja vajunud laeva vöör veepinnast pisut kõrgemale. Laeva leidmise järel ilmnes, et keegi oli veest välja ulatunud laeva vööri osa, ilmselt laeva varjamise eesmärgil, kirvega tugevasti “töödelnud“. Mõned männilauad olid kirvetööle ka järgi andnud, aga metalläärisega kaetud tammest emapuu mitte. August Kruuv sai kiiresti teada, kus tema „kaunitar“ redutab ent poliitilise olukorra pingelisuse tõttu ei olnud võimalik tal laeva üles tõsta ja kasutusele võtta.
Sõjajärgsed vintsutused
1946. aastal avastas Tempo asukoha ka harrastuskalamehest Tartu Ülikooli töötaja seltsimees Punnar, kes paistis silma oma kommunistlike vaadete poolest. Ta kogus kokku mõned mehed, tõmbas koos nendega Tempo veest välja ning ujutas allavoolu Tartusse. Laev lohistati Kroonuaia ja Laia tänava vahelisele betoonist kaldatõkkele ning seda asuti kiiresti remontima. A. Kruuv vaatas nukralt pealt, kuidas sm. Punnar lõi põlenud raudnaeltega paigaks kohandatud lauatükki tammepuust kaare ja vöörpaku külge. Tema kannatus ei pidanud sellisele ebakompetentsile siiski kaua vastu, ning ta ütles sm. Punnarile: “Ära riku minu kätetööd, ma toon sulle korralikku puitu, vaskneete ja kruvisid ning tulen ka ise teile appi!”. Selle peale vastanud sm. Punnar: “Sa igavene kulak ja rahvavaenlane, kasi siit minema! Nüüd on teised ajad, teame ise, mis teeme! Nüüd tehakse asju meie moodi!”
Laevale pandi taas peale vene päritolu bensiinimootor ЗИС-5 ning seda kasutaski põhiliselt sm. Punnar oma kaaskonnaga kalal käimiseks ja prassimiseks. Tartu Riiklik Ülikool laeva enda bilanssi ei võtnud ning nii jäi ta õiguslikus mõttes pikaks ajaks “peremeheta varaks” ning seda hoolimata sellest, et August Kruuv taotles korduvalt oma laeva endale tagasi.
“Saksa ajal” hakkas August Kruuv vaikselt ehitama ühte uut ja suuremat, 18 meetri pikkust kaatrit Tartu linnale kuuluvas turbakuuris Kalda tänaval, mis oli antud tema kasutusse. Teda aitas laeva ehitusel (ennekõike plangutuse neetimisel) poeg Hando. Laevaehitus tekitas aga ümberkaudsetes inimestes palju kadedust ning August Kruuvi hakati jälle kulakuks tembeldama väites, et ta ehitab “Valget Laeva” ja teeb seda ilma võimude loata. Juba poolenisti valmis ehitatud alus arestiti, ning August arreteeriti. Oli käsk alus turbakuurist välja tuua ja pooleks lõigata. Sae lõi sisse sm. Punnar ja saagis läbi 2 lauda. Hando sekkumisel ja malakaga ähvardamisel jäi hävitustöö pooleli. Selle protsessi eestvedajaks oli seltsimees Parre, kes oli mingil moel saanud enda käsutusse Rootsist tagasi toodud kahemastilise purjeka “Saluut” ning vajas turbakuuri “oma” aluse hoidmiseks. August Kruuvi poolt laevaehituseks hangitud tammeplangud kanti mööda linna laiali ning laevapoordi materjaliks varutud kvaliteetsed männilauad taoti tuuletõkkeks turbakuuri seina. Nii leidis aset veel sündimata laeva surm. Pooliku laevakere vedas Hando Kruuv oma Tartus Ujula 25 asunud kodumaja õuele ja ehitas talle peale varikatuse ent ka see tuli peagi karmi käsu korras maha lõhkuda.
Tempo saatus polnud samuti kiita. Et laeva mitte omanikule tagastada, tõmmati see Tartu 3. Keskkooli õuele. Ilmselt seetõttu, et selle kooli direktoriks oli Täitevkomitee esimehe seltsimees K. Kotsari abikaasa. Laev lebas seal külili maas paar aastat. Sm. Kotsar andis Tempo taas ujuma panemiseks ja kooliõue vabastamiseks vene sõjaväelastele nende mängukanniks. Üks laevakere pool kititi soldatite poolt tihedaks ja siis keerati laev teisele küljele ning kititi ka teine pool, misjärel lasti laev Emajõkke. Tempo vajus kohe põhja. Kui plangutus vee all lõpuks ära tursus ja laev pinnale tõmmati „vahtis“ laeva ahtripeegel täitsa viltu. Seda kõike oli Kruuvi perekonnal väga valus vaadata. Ning õhtul, kui sõdurid olid laevalt lahkunud, läks perepoeg Hando laevale, avas selle põhjakraani ning lasi laeva uuesti põhja. Jälle tõmmati laev kaldale. Laeva põhjalaskmine saigi vahepeal Liiva tänava poisikeste meelisharrastuseks. Nad teadsid Tempo ajalugu ja traagikat ning ilmselt oli, lisaks niisama koerustükkide tegemisele, laeva põhjalaskmine neile võimaluseks osutada valitsevale korrale omapoolset vastupanu.
Ühel korral, kui Vene sõjaväelased laeva jälle kaldale lohistasid, ei pidanud selle põhjarautised, rool, vindivõll ja võlli toestus enam vintsutustele vastu. Nüüd lohistati laev kõrvalasuva endise Univeri lauavabriku laoplatsile ning sinna jäi ta vedelema aastateks. Laev kaeti esmalt pealtpoolt küll tõrvapapiga ent kui see esimese talve järel sisse varises ning selle all seened kasvama hakkasid, polnud sellest enam kellegil sooja ega külma.
Lõpuks jäi laevakronu ka vabriku laotöölistele jalgu ning August Kruuvile anti korraldus see sealt ära vedada. Kruuv vedaski laeva Liiva tänava äärsele platsile, ehitas talle peale varikatuse ning hakkas seda taastama. Raske elusaatus ja pidevad vintsutused ning mõnitamine nõukogude režiimi poolt olid August Kruuvi tervist kõvasti räsinud ning ta suri 1968. aastal. Tema viimaseks sooviks oma pojale Handole jäi, et see paneks Tempo taas “laineid lõikama”.
Tempo „uus“ elu
Hando Kruuv asendaski laeval umbes 10 põhjalauda, ehitas peale teki ja kajutid, ning paigaldas laevale II maailmasõjas Tartu linna lähistel puruks lastud Ameerika tanki diiselmootori. 1973. aastal lasti Tempo uuesti Emajõkke. Laeval algas uus ja värvikas elu. Võimalik, et ka parim osa tema elust.
Tempo võimas mootor ja sihvakas kere tegid temast kiire aluse. Nii kiire, et selle taga sai isegi mitmekesi veesuuski sõita. Laev osales igaaastaselt Tartus toimunud Emajõe päevadel, kostitades vaatajaid suurte lainete ja veesuusatajate show’ga. Laev oli ka toredaks kohtumispaigaks Hando Kruuvi sõpruskonnale ja suguvõsale. Ühiselt valmistati kevadeti laeva ette vettelaskmiseks ning suviti tehti väljasõite nii Võrtsjärvele kui Peipsile. Laevaga käidi kalal ning Meerapalu soos murakal ja jõhvikal. Eriti olulisel kohal oli Tempo südasuvel. Kruuvide suguvõsa ja tutvusringkond hakkas juba kevadel ootama jaanipäeva, mil toimus traditsiooniline (tavaliselt ülesvoolu) väike väljasõit laevaga. Linnalähedasele jõeäärsele aasale või lagendikule tõmmati laiali maailmatusuur ja paks sõjaväe koormapresent, süüdati lõke, võeti napsi, mängiti akordioni, tantsiti ja lauldi. Lapsed said ennast vabas looduses “tühjaks“ joosta. Sellist „pillerkaaritamist“ toetas nõukogudeaja peaaegu olematu kütuse hind. Tartu jõesadamas töötanud liivapraamide meeskonna liikmed ja linnas vabalt ringi liikuvad okupatsioonivägede sõjaväelased moodustasid laevnikule suurepärase varustusmeeskonna.
Kuna Kruuvide suguvõsa kimbutanud “veehaigus” ei olnud jätnud puutumata ka Hando ja tema abikaasa Siivi lapsi Kristat ja Riho, ning nad tegelesid juba maast madalast purjespordiga, sai Tempost väga oluline laev ka Tartumaa purjespordi arengu jaoks. Nimelt toimusid igal suvel Võrtsjärvel purjelaagrid koos Tondisaare Maratoniga ning nendel üritustel oli Tempol kanda tähtis kohtunike- ja päästelaeva roll. Kui päevased treeningud ja võistlused said läbi, “tõmbas” Hando oma laevaga “suuska”. Nii said paljud Tartumaa noored lisaks purjespordi harrastamisele oma elu esimese kokkupuute ka Hando lemmikspordi – veesuusatamisega. Lisaks eelnevale, etendas Tempo pääste- ja kohtunikulaeva rolli ka 1980-ndatel aastatel Peipsi järvel toimunud “Peipsi Cup” purjeregattidel.
1990. aasta augustis toimus Hando Kruuvi eestvõttel Optimist klassi purjekate regatt Tallinnast Helsingisse ja tagasi. Sellel osales viis purjekat 9-14 aasta vanuste “kaptenite” juhtimisel. See sõit leidis aset väljaspool ENSV Spordikomitee poolt kinnitatud võistlusplaani ning seda ei tunnustatud kui ametlikku regatti. Regati tarbeks toodi Tempo esimest korda tema eluea jooksul treileril Tartust Emajõelt Tallinna ning lasti Pirita jahisadamas ujuma Läänemere laintele.
See mereretk osutus ajalooliseks veel selle poolest, et ilmselt esimest korda pärast teist maailmasõda randus Soome rannikul eestlaste laev sinimustvalge lipu all. Kohalike soomlaste hulgas tekitas see sündmus kõvasti elevust ning paljud tulid uudistama, kas Eesti on nendele märkamatult juba taas iseseisvaks saanud. Kuigi see päris nii ei olnud, oli kõigile selge, et nõukogude režiim enam pikalt vastu ei pea. Režiim oligi juba nii pehkinud, et Tallinna tagasi jõudes Hando Kruuvile mingeid suuremaid sanktsioone ei järgnenud. Probleeme tekitas pigem see, et tormi tõttu lükkus tagasisõit Tallinna päeva jagu edasi ning planeritud 10 päeva asemel kestis reis kokku 11 päeva. See andis nõukogude piirivalvele muidugi põhjuse kahelda meresõitjate lojaalsuses nõukogude korrale. Piirivalvurite poolne laeva ja isiklike asjade läbiotsimine ja mõnitused aga ainult suurendasid meeskonna protestivaimu.
Tempo ajaloost rääkides tuleb kindlasti tuua esile ka perekond Reinumägi rolli selle laeva hoidmisel ja hooldamisel. Kuna Reinumägi’de perekond elas Tartus Lubja tänava otsas kohe Tempo sildumiskai kõrval ning perepoeg Aivar näitas juba noorest peast üles suurt huvi vee ja laevanduse vastu, saigi temast navigatsioonihooajal Tempo peamine hooldaja, hoidja ja kaitsja. Kruuvide pereringis sai noor Aivar Reinumägi endale tunnustava hüüdnime „Pootsman“ ning kannab seda auga tänase päevani. Reinumägi’de elumaja ülemistest akendest paistis nii jõgi kui laev hästi kätte ning seetõttu tuli laeva suhtes vandalismi ette üsna harva. Võib ka julgelt väita, et ilma Aivar Reinumägi tislerioskustele ei oleks Tempo nii hästi aja proovile vastu pidanud. Laeva hoidmist ja hooldamist toetas entusiastlikult ka kogu Reinumägi’de perekond. Vastutasuks said nad õiguse laeva soovi korral omal äranägemisel kasutada..
Kuna Emajõe kaldad olid mõnusaks päeva „looja laskmise“ kohaks Tartu napsivendadele, siis tuli vahest ikka ette ka seda, et suurest lootusest leida laevakajutist alkoholi, roniti ööpimeduse varjus laevale ja murti kajutisse sisse. Tavaliselt langes nende saagiks laeva mootori käivitamiseks kasutatavat eetrit sisaldav väike pudel. Üldjuhul lauanõusid ja laeval olnud inventari ei lõhutud. Mõnel korral langesid maradööride saagiks siiski ka noad ja kahvlid ning laeval olnud Emajõe vesikonna kaardid. Mõnel korral tuli ette ka seda, et laeval käisid oma toidulauale lisa hankimas vesirotid ehk võhrud. Kajuti kapis asuvatele toiduainetele ligipääsemiseks närisid nad oma kere järgi suuremaks kapiustes olevad ventilatsiooniavad. Need avad on veel ka täna “võhrumõõtu”.
Uue sajandi hakul
Eesti taasiseseisvumise järel aset leidnud maailma avanemise, Hando laste “pesast väljalendamise”, omaniku paratamatu vananemise ja hirmkalliks muutunud kütuse tõttu on 2000-ndatel aastatel huvi laeva kasutamise vastu mõnevõrra langenud. Kevadised laevatööd (laudise puhastamine, laudade tihtimine ja kere ülevärvimine) võtsid aasta-aastalt ikka üha pikemat aega ja tundusid asjaosalistele üha koormavamad. See kõik kulmineerus 2007. aastaga, mil Tempot enam vette ei lastudki vaid ta jäi kogu aastaks Hando Kruuvi Tartu koduõuele seisma. Siis sai selgeks, et laevale tuleb leida kas uus peremees või uus kodu. Mõned Hando Kruuvi sõbrad, kes ka ise on Tempol veetnud oma elu kauneimaid päevi ning kellel oli valus selle laeva hääbumist kõrvalt vaadata, soovitasid kaatri vanu traditsioone järgides tules hävitada. Seda võimalust pole omaniku poolt õnneks siiski eriti tõsiselt kaalutud. Laeva kere oli selleks veel liiga tugev. Üle kõige on August Kruuvi ehitatud alus tõestuseks, et laeva ehitamisel on kõige tähtsam puidu valik ja selle oskuslik kasutamine. Peaaegu sama tähtis on ka värvide valik ja kere „hingamine“.
Kuna see laev on sügavalt kinni kasvanud Kruuvide perekonna ja nende ajalooga ning tema tavapärane võõrandamine on emotsionaalselt väga raske. Nii on jäänud laev perekond Reinumägi hoole alla lootuses, et see ükskord taas sõidukorda saab. Ühe võimalusena on kaalumisel ka plaan viia laev näitusekorda ning annetada see omaniku poolt Eesti Meremuuseumile. Sest kellele või kuhu veel peaks kuuluma tänaseks ligi 80 aasta vanune, eesti laevaehitajate käsitööna valminud, Eesti vanim töökorras puidust mootorlaev. Laev, mis on sinimustvalve lipu all lõiganud vett mõlemal Eesti Vabariigi isesesivusperioodil.
Kirja pandud Hando Kruuvi ja tema pereliikmete poolt nende isiklike mälestuste põhjal 2011 aasta märtsis-aprillis.
